Loos on esindatud neli erinevat põlvkonda. Sõnum on üldiselt põlvkondi ühendav, kookuhoidev ja väärtustav. Põhja-Tallinna eestvedaja Jaanus Saks ütles, et ta kirjutas loo refrääni sõnad ja salmi väga algse kitarrikäigu peale. “Kohe kui see viis oli mul sisse lauldud tundsin, et see on selline suur lugu ja suur sõnum,” ütles Jaanus. “Ma tundsin, et seda sõnumit peaks edasi kandma me kõik, olenemata sellest, kes me oleme. Mõtlesin, et proovin kaasata sellesse projekti erinevaid lauljad, erinevatest generatsioonidest ja minu õnneks saime loosse just need armastatud ja toredad inimesed. Ma olen väga tänulik kõigi panuse eest ja loodan, et see lugu kõnetab kõiki inimesi olenemata tema muusikaeelistustest.”

Küsisime ka asjaosalistelt, et mis nemad arvavad täna ühtekuuluvusest, põlvkondade vahelistest suhetest ja kas tulevik on heades kätes?

Anne Veski sõnul on loomulikult on tulevik noorte kätes. “Teisiti lihtsalt ei saagi olla! Alati eksisteerib isade ja poegade probleem, aga elu pole kunagi seisma jäänud ja noored saavad eluga hakkama ja elu läheb edasi. Isegi see laul tõestab, et ühtekuuluvustunne on olemas. Elu põhiväärtused on alati samad ja seda kajastab ka laul. Noortel on kadestamisväärne entusiasm ja vee viib põlvkondi edasi!”

Pearu Pauluse sõnul on tänasel päeval on see fookus pisut mujale liikunud. “Nii meedial, kui ka poliitikutel on siin oma osa, et ei mõista üksteist enam sõbrad, naabrid ega isegi sugulased. Kuigi jah… vanem põlvkond kipub ikka pisut konservatiivsem olema. Kui oled avatud silmaringiga, on alati midagi õppida. Kui on ühine eesmärk pole ka ühtekuuluvusega mingit probleemi. Heaks näiteks on nii Laulupidu, kui Tantsupidu. Tulevik on kindlasti heades kätes!”

Uusküla sõnab, et selliseid põlvkondi ühendavaid tegevusi võiks olla kindlasti ühiskonnas rohkem, sest alati on nii, et noorem ja vanem põlvkond räägivad natuke erinevat keelt ja mõtlevad natuke teistmoodi – muusika on kindlasti üks võimalusi erinevaid generatsioone ühendada ja midagi koos ühiselt teha. “Ühtekuuluvustunne on meie endi teha ja väikse rahvusena on eriti oluline kokku hoida.”

Uku Suviste arutleb, et on palju mõelnud sellele ning tahtnud alati teada saada, mis moodi generatsioonid üksteist näevad, mõistavad. “Selleks oleks aga tarvis teada ajaloolist generatsioonide arvamust kogu nende elude vältel. Kahjuks selline info on mul puudub ning ma pole ka põhjalikku uurimist teinud. Ma isiklikult arvan, et kõige parem võimalus põlvkondadel üksteist mõista on aktsepteerida, et kõike ei saagi kunagi mõista. Nooremad generatsioonid otsivad alati uusi võimalusi, loovad uusi teid, teevad teisi järeldusi ning on kiiremad muutustele. Kui oleks kõiges täielik mõistmine, siis tekiks ju arengus seisak. Mulle meeldib väga Jaanuse tekst loos “Laske olla meil aus, sest meie teha on see, mis ootab tulevik ees…””

Uudo Sepa sõnul on tema erinevate generatsioonide esindajatega alati väga hästi vabalt suhelda: “Vahest võib ette tulla väike konflikt sellega kui tõstetakse ennast kõrgemaks teistest tänu vanusele aga see vaid selleks et näidata et tarkus viib kaugele. Tasub kindlasti õppida vanematelt, nad on palju rohkem läbi elanud ja palju rohkem näinud. Kindlasti saab kõiki mõistma panna kui nad seda tahavad vanad noori ja isegi noori vanad. Hoian isiklikult vanaemade ja vanavanematega niipalju kokku kui vähegi võimalik ja väärtustan alati seda informatsiooni mida nad pakuvad. Mõni mõttetera läheb aia taha kuna ajad pole enam sarnased nagu siis olid aga ikka ja alati saab jälle midagi tarka teada kui külas käinud neil! Usun tõesti, et tulevik on täpselt sama heades kätes, nagu see on praegu!